Kui 80/20 reegel kohtub äritarkvaraga

Pareto printsiipi teavad ilmselt kõik. Sellel on ka teisi nimetusi, nagu 80/20 reegel, kuid äri-ideaal on sama: saavutada 80% tulemusest 20% kuluga.

Äritarkvara puhul, ja kliendi vaatevinklist, käitub see reegel vähe teisiti – sellest saab 20/80 reegel. Ettevõtte jaoks on sagedasti see viimane 20%, mis loob kõige suuremat väärtust. See on see osa, mis arendaja vaatevinklist on 80% kulu, mis ei anna võrdväärset tulemit.

Ei ole nii, et tarkvarafirmad ei sooviks klientide vajadusi täita. Soovivad. Ja ka täidavad. Kuid kõik tunnevad seda marketingi survet, et „ainult 10 €/kuus kasutaja kohta”, mis survestab ettevõtteid optimeerima kvantiteedi peale rohkem kui konkreetsete klientide vajaduste peale. Isegi, mitte pelgalt optimeerima, vaid ehitama kogu äriloogika „odav ja suur” peale.

Odav ja suur tähendab teisiti öeldes „üks asi sobib kõigile”. See on masstootmise leivanumber. Ja see on ka see, kus 80/20 reeglist saab kliendi vaatevinklist 20/80 reegel. Kui üks, odav ja normeeritud tööriist teeb ainult ühe osa kõigest vajalikust, peab ettevõttes kasutusel olema mitmeid tarkvarasid. See on see, kus kogukulu liigub erilahenduste mängumaale, kuid töövool püsib killustatuna eri töövahendites.

Kogu teemas ei ole ühte universaalset tõde. Ei saa öelda, et masstoodang on alati õige või erilahendus on alati õige. Kõik sõltub äri omapäradest, juhi eelistustest ja tööstiilist.

Arusaamatused tekivad ootuste ebakõlast. Kui „odav ja suur” lahenduselt oodatakse väga head sobivust. Või kui konkreetsema olukorra jaoks loodud tööriistalt oodatakse „odav ja suur” lahenduse hinda.