Äritarkvara 80/20 reegel

Enamik tarkvaralahendusi katab suure osa ettevõtte vajadustest – sageli 80%, vahel isegi rohkem. Klientide haldus, arved, ülesanded, dokumendid, kasutajad, õigused – kõik see on tavaliselt olemas.

Pareto printsiip, tuntud ka kui 80/20 reegel, kirjeldab nähtust, kus 80% tulemusest saadakse 20% kuluga. Viimase 20% tulemuse saavutamine nõuab aga oluliselt suuremat pingutust. Tarkvara puhul võib seda sõnastada nii: enamik tarkvarasid suudab pakkuda sulle umbes 80% sellest, mida vajad – kuid see toob sulle väikse osa kasust, mida ühelt tarkvaralt on põhjust oodata. See võtmetähtsusega, mängu muutev kasu, peitub viimases 20%-s, mida letitarkvarad ei võimalda ega saagi võimaldada.

Tavaliselt rõhutatakse 80/20 reegli juures mõtet, et viimase 20% tagaajamine ei tasu end ära. Organisatsiooni juhtimise vaatenurgast on see täiesti tõsi ja enamus tarkvarafirmasid seda reeglit nõnda ka rakendab. Tarkvara puhul on aga lugu vastupidine – konkreetse kliendi vaatevinklist määrab viimane 20%, kas süsteem päriselt töötab.

Selle viimase 20% saavutamise kulud kasvavad hüppeliselt. Olukorda tasub võrrelda päriselulise näitega – milleks osta auto, kui mõnekümne euro eest saab ühistranspordi kuukaardi? Milleks kulutada mõnikümmend tuhat ja kanda veel ülalpidamiskulud? Tarkvaradega kehtib sama: mõnekümne euro eest kuus on valik lai. Aga igaüks neist sõidab kindlaksmääratud rada pidi kindlasse kohta. Kui just sinna on sul vaja minna, siis on see suurepärane diil.

Tänapäevast tarkvaraturgu iseloomustab see, et kogu äriloogikast võetakse üks konkreetne ja enimlevinud lõik, püütakse see lahendada võimalikult universaalselt ja müüa üle maailma „ainult 10 €/kuus”. Oluliseks saab võimalikult suur kasutajaskond. Sellest tuleneb aga järgmine nüanss – kõik kümned või sajad tuhanded kasutajad peavad kasutama enam-vähem sama asja. Vastasel korral muutub tarkvara sedavõrd keeruliseks ja mitmetahuliseks, et seda ei ole enam võimalik müüa „ainult 10 €/kuus”. Samuti muutuks selle kasutuselevõtt ja seadistamine sedavõrd keeruliseks, et ettevõttel tuleb kõigest hoolimata sisse osta konsultatsiooniteenus.

Kuid milleks siis üldse uut süsteemi ettevõttesse otsiti? Igapäevase töö muudab sujuvaks mitte funktsioonide rohkus, vaid ettevõtte vajadustele vastav töövoog. Kui see jääb lahendamata, liiguvad töötajad oma mõttetööga sinna, kus nad saavad rakendada loovust – Excelisse, e-postkasti, märkmikusse – ja „vormistavad” oma töö hiljem ka tarkvaras. Tulemuseks on täiendav kulu tarkvara ja selle kasutamise näol, mis annab küll 80% vajalikust, kuid mille teeks vähemalt sama edukalt ära ka Excel.